Kiidan algatusi ja teostusi, mis linnas tehtud jalgrattatranspordi mugavuse huvides. Vaatamata siledate teelõikude headusele sallin ma järjest vähem uusi rattateid pikkade vahemaade läbimise trassidena. Hakitud ja jupitatud tõkkejooksurajal on rattaga sõitmine ebamugavam ja aeglasem kui arendamata senisel sõiduteel.

Tõkkejooksuraja sarnane leiutis rattatee otsas Rahumäe tammil valmimisaastal 2004...

...ja edasi arendatud aastal 2008. Kui kaeveldakse rahapuuduse üle teed korras hoida, siis loomaaia taoliste tõkete jaoks leidus pealehakkamist ja raha!

Kas linna tehti juurde uus jalgrattatee? Pean ma rattasõitjana rõõmustama, et ei või rattaga sõita kõrvaloleval enam-vähem normaalsel sõiduteel, vaid pean ukerdama maalitud stagnaaegsel kõnniteel? Paistab, et kellelegi piisab enese poliitiliseks upitamiseks nõukogudeaegsele kõnniteele valge jalgrattapildi maalimisest ja kõik jalgratturid saagu kingituse üle õnnelikuks!  Pilt Tallinnast.
 

Peateega samuti kulgeval muidu heal rattateel Õismäe-Kakumäe (antud piirkond hiilgab muudegi totrate ebamugavustega) linnaosade vahel on teeandmiskohustus liikluskorraldajate poolt ette nähtud ainult jalgratturitele.

Siin ja mujalgi on liiklusolud mootortranspordile kooraldatud juba nii heaks, et enamasti sõidetakse (linnas!) 60-80 kiirusega. See tekitab rohkem müra, rohkem kahjulikke aerosoole keskkonda. Enne oli siin jalgrattarada magistraalsõiduteel, mis kõrgemale riskile vaatamata oli mugavam ja efektiivseim. Nüüd, kui sõiduteed laiendati (4 r.) ei jätkunud seal ruumi enam jalgrattale!  Õnneks on niisugusel rattateel liiklemine (veel) väga hõre ja rattaga saab seal arvestatava mugavusega sõita. Siiski on peateele sõitvad autod pandud ootama keset ainsat jalgrattale ette nähtud rada, isegi vastav liiklusmärk pandi keset jalgrattateed üles (nüüdseks on õnneks mõlemad eesolevad postid autodega maha sõidetud)! Pilt Tallinnast, paljude muude lollisti lahendatud liiklusolukordadega teelt.

Kuna jalgratastega liikleb "tühine" vähemus sõitjaist, siis ei peeta oluliseks neile sõidumugavuste säilitamist. Kõige efektiivsem on rattaga sõita magistraalsel sõiduteel, väga hea on ka sõiduteeks ehitatud ja korraldatud eraldi rattasõidutee, kus jalakäijad ja autode parkimine on keelatud. Kui magistraalteel saab asulas vabalt liikuda väheste pidurdamistega 20 km/h kiirusega, siis nüüd moodi läinud "jalgrattakõnniteedel" on kiirus ja mugavus vähendatud. Ehkki teepind kahe pealesõidu vahel võib olla väga hea, on halvasti lahendatud ristumised kõrvaliste autoteedega ja hooviväljasõidud muutnud magistraalsed jalgrattateed sisuliselt aeglasemateks kõrvalteedeks. Samas liikuvad jalakäijad ja rulluisutajad on rattaliiklust segavad ega kuulu ka sõiduteel liiklejate hulka. Millegipärast ja valesti on jäänud õiguste poolest viimaseks väljasõitudel ja ristmikel jalgratturid. Kasvava autoga liiklejate hulga mugavuse huvides on nii tõelisel sõiduteel sõitvad jalgratturid aetud ebamugavamatele ja ebaefektiivsematele kõnniteedele, ehitamata korralikult jalgrattatee välja. Ülemisel pildil olev ebameeldiv otsaastang on tehtud jalgrattureile, kusjuures tagapool paistva kasutu hooviväljasõidu kohal on astang peaaegu olematu. Pilt Tallinnast Järvelt.

Sarnaseid näiteid võib leida mujaltki ja iseloomustavad need mootorsõidukiliikluse mugavuse soosimist jalgrattaliikluse mugavuse arvelt. Kurioosumitest pakatab Tallinna kesklinn, Viru keskuse ümbruse kujundus, kus liiklusruum on arvestatud vaid mootorsõidukeile ja maa alla aetavaile jalakäijaile. Jalgrattasõit on võimalik, kuid riskirohke ja ebamugav. Vaatamata motoriseeritud (selgelt mugavama) liikumisviisi ülevoolavale populaarsusele on jalgratas täiesti tõsine ja arvestatav transpordiviis enamikes meie linnas ettetulevates olukordades, hea tahtmise korral ka kõigi meil esinevate ilmadega.

Kahjulikud ja ohtlikud asjad, millega tuleks võidelda on kindlasti:
- liiklusmüra. Sellest pole pääsu isegi kergemate kõrvakaitsetega.
- teeaerosoolid
- heitgaasid

Siin käsitletud liiklusvahend on vaba eelnenud pattudest, on kõige ohutum ümbritsevaile.
 

Vaade piki Tallinna magistralteed kuival vaiksel talvepäeval: see ei ole udu vaid tervist kahjustav liiklustolm. Kui jalgrattur, kes lõikab pidevat joont, sõidab tühjal kõnniteel või ületab kõrvalteed ülekäigurajal sõites, võib seaduse täie rangusega trahvi, korduval juhul "liiklushuligaani" tiitligi külge saada, siis õhu mürgitamine liiklusega suures koguses on lubatav ja ei too mingit häbimärgistamist!

Tee, kus võib jalgrattaga sõita. Agressiivne kevadise soolvee poriudu sadestub kõigele, mis siin on.

Kuivanud soolapori pritsmeid täis prilliklaas vähem kui tunniajase rattasõidu järel Tallinna liikluses. Autoteed on linnas juba nii head, et neil sõidetakse ka niiske ilmaga sageli 70-80-ga, mille tagajärjel paiskavad  m e i e  keskkonda rohkem aerosoolipiisakesi. Liiklusaerosool saastab nii märjalt kui kuivalt pinnale sadestudes teede ümbrusi ja ka inimeste katmata kehaosi.

Säästliku eluviisi viljelemine ei või kannatada luksuste, paljutarbimise ja laiutamise eelistajate pärast!

Nii mõnigi vanem lihtsam teevariant oli rattasõiduks sõbralikum kui uudne ülekorraldatud liiklussõlm. Selle asemel, et ajada vähesed rattasõitjad minema sõiduteelt kõnniteele (milleks on sisuliselt ka nii mõnigi märkidega määratud nn. jalgrattatee) võiks läbi mõelda kuidas konkreetses kohas oleks võimalik rattaga mugavalt ja kiiresti sõita! Pole hea liialdada sellise negatiivse propagandaga, nagu "Rattaga sõitmine linnas on väga ohtlik, kiivrita sõitmine on ohtlik..." Selle tagajärgedeks on liigne hirm liikumiseks ratta valimisel ja rattaliiklejaile ebamugavuste tekitamise õigustamine.

Siin pole "ametlikult" üldse rattaga parempööret ette nähtud, ühistransport on nähtavasti üle "arendatud". Lihtne stamp on kiruda eraautojuhtide liikluskultuuri, aga mõnede bussijuhtide ja taksojuhtide ülbet ohtlikku liikluskäitumist pole kuuldavasti kritiseeritud (jalgratturi vastu tee serva surumine, taksojuhtide jalgrattaraja hõivamised ja tee sulgemised, ühepoolsest sõimust rääkimata). Suur ühistranspordipropaganda on andnud tulemuseks jalgratta kui liiklusvahendi tõrjumise teedelt! Tallinna kesklinn, 2008.
 
 

Kuidas ma rattaga vasakpööret kõige paremini teeksin? Arendatud liiklusskeem Tallinna kesklinnas, 2008. Poliitilise hoiaku, et jalgrattaga pole mingi tõsine transpordiviis, materialiseering.
 

No vot ei lasta rattaga Tallinnas mõistlikku teed pidi sõita! Liivalaia tn. 2009.
 
 

Kui liiklusseadus ei luba rattaga teeäärest kaugel sõita, siis peaks ta ka kohustama sõiduruumi jätmist tee äärde!

Siin oli varem laiem jalgrattarada. Sedagi kitsukest saab ummistada. Kas bussil on kitsas? Võrrelge sama olukorra eestvaatega: bussist teeserva jääb ligi kaks korda kitsam vahe kui autodeni. Isegi sõiduraja ääreni on bussiratta kõrguse jagu ruumi. Ametlikult kaotati siit rattarada, aga rattasõitu piirav foor jäeti! Tallinn, 2008.

TULENEVALT EELNEVAST JUHENDAN LIIKLUSKORRALDUSE JA TEEDE JALGRATTASÕBRALIKUMAKS TEGEMISEKS JÄRGNEVAGA:

- Rattaliiklusega seonduva planeerimisel kaasata otsustajateks jalgrattaliiklust soosivaid asjatundjaid. Mitte lasta ainuisikuliselt otsustada põlistel autojuhtidel/jalameestel, ega ka transpordifirmade esindajatel, kuidas rattaga linnas ja mujalgi peab liikuma!

- Juba planeerimisideedest alates arvestada jalgrattaga kiire liikumise võimalusega linna eri osade vahel (luua paremad mugavalt liigeldavad jalgrattateed, olemasolevaid parandada mugavamaks, peateeõigused peateega kõrvuti olevale jalgrattateele, välistada korralduslikult takistuste tekkimine rattasõiduteele). Vähegi sõidetavas kohas kustahes tagada võimalus ka rattaga mugavalt liikumiseks.

- Õigustada ja võimaldada jalgrattaga vabalt sõiduradu vahetada (ka kõnniteed), selleks välistada või modifitseerida sujuvaks külgnevaid äärisastanguid. Peaks jääma mitu valikuvõimalust rattaga sõitmiseks samas kohas. Olemasolevad jalgratturile ebamugavad ja ohtlikud astangud jalgrattateede otstest kaotada, tasandused teha laiad ja vastavuses loogilise sõitmissuunaga. Sujuvad üleminekud on õige teha ka sõidutee külgedele, kui seal kõrval on jalgrattaga sõidetav tee. Loobuda üldse tarbetutest äärisastangutest. Hea ratatee on tee, mis ehitatud sõitmiseks. Jalakäijad on sellisel välistatud, astangud (ka külgedel) puuduvad või on minimaalsed.

Siin oli enne parempoolsel teel teeandmiskohustus vasakpoolsel peateel liikujaile ja katkematu jalgrattarada peateel. Autoliikluse mugavuse ja kiiruse huvides kaotati ("arendati") mõlemad (teine pilt), jalgrattale nähti ette eesõigusteta ebamugavam liiklemine vaid kõnniteel. Loomulikult peateel ristmiku kohal rattaga sõitmine on uudse lahendusega muudetud vastikult ebamugavaks ja ohtlikuks! Õige oleks luua teeandmiskohustus kõrvalteedele, ees oleva jalgrattakõnnitee külgedele luua sujuvad pealesõidud loogilistesse kohtadesse. Jutt kehtib mõlema pildi kohta ja paistab iseloomustavat ühe põlise autojuhi äranägemise järgi loodut, kes juhtumisi peab paljuks mugavat jalgrattaliiklust linnas.

On sage, kui isegi teeandmiskohustusega kohas ei anna teed kõrvalteelt tulev autojuht peateel liikuvale jalgratturile.

- Peateelisel rattateel olgu tagatud ka sundpeatusteta liiklemine rattureile. Kõrvalteelt väljuvad autod ei või rattateele tulla ette takistama rattaliiklust.

- Õigustada ühesuunaliste tänavate suunapiirang vaid mootorsõidukeile (nii mõnigi jalgrattaga sõitmiseks otstarbekas tee on korraldatud ühesuunaliseks vaid autoliiklust arvestades).

Ehkki tegu on ühesuunalise tänavaga, on siin jalgrattaga mõlemas suunas liikumine ruumi kasutuse mõttes otstarbekam kui autode parkimine sõidurajale. Hiljuti tehtud teravad külgastangud raiskavad teed ja toovad jalgrattaga sõitmisse ebamugavaid ja riskantseid momente. Astangud võiksid olla olemata või äärmisel juhul lauged. Pilt Tallinnast Nõmmelt.
 

Kah rattatee, kuid tihket lörtsi ei vaevuta eriti ära lükkama.

- Eelistada talvisel teehooldusel sopalörtsi eemaldamist soola külvamisele jalgrattaga liigeldaval alal. Hooldada hoolsamalt jalgrattaradasid (klaasikillud!). Kruusatee ja kruusaga asfalttee teeb klaasikillud kahjutumaks, sile asfalttee vajab suuremat hooldust, kuna klaasikillud üksi ei nürine.

- Võimaldada sõiduteedel igal juhul ka rattaliiklusele piisavalt vaba ruum. Parem, kui sellele on mitu võimalust. Mis on selles olukorras imelikku: 2 sõidurajal on autode vahe 1,5 meetrit, parempoolse autorea vahe äärekiviastanguga on vaevalt 1 meeter?

- Mootortranspordi maksustamine olgu säästlikkusest lähtudes: kallim olgu ressursi - ruumi tarbimine, müra tekitamine, riskitekitamine, saastamine. Selle määr olgu seotud tarbimise ja reostamise määraga. Linnaliiklusse ei võkski lubada kõrge müraga ja tossavaid suursaastajaid.
 

Kui leidsite veebilehe millegi oluliselt meeldiva, huvitava või kasuliku allikana, siis Teiepoolne tagasiside mulle meeldiva, huvitava või (vastavalt) kasulikuna on vägagi oodatud!

© Koopiaõigused ainult: Hermes Sarapuu